Näitusest

Tegelikult ma juba üks kord kirjutasin sellest, kuid siis teatas blogger, et kõik on kakapähh ja temale ei meeldi elada ja üldse on maailm tagumikus. Siinkohal ka selgituseks, et pärast viimast loengut sain sõimukirja, kus öeldi otse, et mul on arengupeetus - ma kasutavat teismeliste sõnavara ja see olevat auditooriumit solvav. Inimene keeldus ka selgitamast, millised sõnad talle ei meeldi. Seega olen sunnitud toetuma ühises kuulajateringis tuvastatud probleemsõnadele ja üritan edaspidi kasutada kauneid eesti keelseid sõnu nagu kaka, piss, tagumik, keldrikass. Või peaks minema ametlikumaks ja rääkima, et kutsikad roojavad ja urineerivad ning neil on anus ja on olemas kristliku maailma negatiivne kangelane? Juhin ka tähelepanu, et ma ainult üritan, lubama ei hakka ma midagi....

Igatahes. Pärast asinuse anusesse sobiva ilmaga Poola kiirtee läbimist jõudsin reede lõunaks Saksamaale ja pärast mõningast pisiekslemist ning tee küsimist (pange alati trenniplats üles tee äärde, et koerarahvas julgeks kinni pidada ja teed küsida!!!) jõudsin näituseplatsile e. kohalikule trenniplatsile. Koht osutus minu kutside issi koduklubiks! Juba parklasse jõudes võtsid mind vastu vanad tuttavad ja edasi ei läinud asi üldse mitte halvemaks. Pigem hullemaks - tahad sa pastat või õlut või mõlemat??? Ja selles stiilis edasi. Muuhulgas jooksid Jedda ja Pälla end mudaseks ning kõõlusid laste mänguväljakul kõikvõimalikel köitel ja kaldteedel. Näitusekoerte värk. See siis pühendusega Keidale ja Emmile.

Laupäeva hommikune äratus oli koerte haukumise ja autode mürina saatel - saabuti ja jalutati koeri ja suheldi ja... Igatahes oli minu jaoks veel öö, kuid minu käest ei küsitud. Siinkohal jätkuv kadeduseuss Monica pihta, kes magas pool noorust maha kõige käidavama tee kõrvale püstitatud telgis. Rääkige veel, et kurtus on puue!!! Näitus algas väikese üllatusega, et muudetud on tõugude järjekorda. Kataloogi järgi pidid ringi minema lühikesed -> pikad -> karmid, kuid alustati pikkadest ja lühikesed tõsteti lõppu. Noh mis seal ikka. Pälla läks tagasi kuuti ja mina nautisin imehead seltskonda ja üllatavalt ilusaid fluffisid ja turre! Turride tõu parim oli kohe erilist pilku väärt noor emane, kellel tasub ka tulevikus silm peal hoida.

Lühikeste alguse eel korjasin Pälla kuudist välja, kuid asi algas halvasti.... Suutsin astuda väljaheite sisse ning seejärel ka rihma peale. Loomulikult avastasin asja siis, kui mu käed ja rihm olid väljaheitega korralikult koos. Järgnes kiirpõhjalik kasimine ja kirjasõnas avaldamatute sõnade kasutamine. Siinkohal võiks ma alaealistele lausa midagi uut õpetada, kuid see näitaks minu arengupeetust. Ringi äärde jõudsin just siis kui Jedda ja Teus astusid juuniorite ringi. Viis koera ja konkurendiks ei pidanud ma neist vaid ühte. Koerte üldine tase oli ikka kordades kõvem kui Hollandis! Aga läks nii, et meie nurk sai hõisata ning Jedda tuli ringist esikoha karikaga.

Natuke puhkust närvidele ja ringi läks Jedda õde Amber. Kõigest kaks koera, kuid pinge oli suur - koera esimene näitus ning kuigi Amber on ilus ja head tüüpi, jääb ta miinimumkõrgusest napilt madalamaks. Kuna järgmisesse klassi olin minemas Pällaga, siis ei olnud väga aega piiluda ka, kuid ühel hetkel langes mulle kaela Amberi nuttev omanik ja asi oli selge - ka sealt tuli klassivõit!!!

Isabel ületas kõik ootused olles tsempionklassi kolmas viiest koerast. Selja taha jäid vägagi tuntud koerad ja eespool olid lootusetud favoriidid. Seega sai täidetud maksimum, mida isegi loota ei julgenud!!!

Tõu parima valikule kutsuti kõikide klasside parimad. Valitigi ainult tõu parim ja mitte kedagi rohkemat. Kohtunik selgitas ka oma arvamusi... kiitis koerte üldist taset ning rõhutas just noorte ning veterani kvaliteeti.... ja..... võidukarikas maandus Jedda omaniku käes!!!! Hõisked ei kostnud mitte ainult meie nurgast! Mina olin sel hetkel sügavas shokis ja mõtlesin, et mis edasi....

Noh edasi tuli näituse parima valik. Kohtunik lasi kõikide tõugude/karvatüüpide parimatel joosta vaid ühe ringi ning suur rändkarikas maandus taas Jedda omaniku kätte. Edasisest ei mäleta ma väga palju.... Pilte tehti ja siis veel natuke ja keegi krabas minu käest Pälla rihma ja lükkas ringi pildistamisele. Isegi Pälla number jäi mulle jope külge... Pärast selgus, et koeravaras oli maailma tippkenneli omanik...

Päev lõppes Belgias kööktoas koos veiniga, mille avamine oli võimatu sest korgitserini oli 65 km maad... Seega avasin mustadeks päevadeks kaasa võetud Alexandri ja üritasin maa peale tagasi tulla...