Alustame sõidust

Kuna muud uudised varjutaks kõik ülejäänu, siis alustame sõidust....

Kolmapäev oli kole päev. Algas kenasti ärkamisega Viljandis ja see päästis tegelikult palju - ma ei maganud lõunani ja olin inimlikul ajal Tartus ja üleval ja tegutsemas. Hommikul sai tehtud üks trenn ja mindud korraks autoremondist läbi sest vajalik (muidu läheb kohe päris katki ja siis on pähh teema) jubin oli kohale laekunud. Vahetamine pidavat minema pool tundi. Läks ka, kuid rõõmu kestis Lõunakeskuse juurest Riia ringini.... Siis läks mootori tuli põlema ja sain teha auringi tagasi töökotta. Selgus, et jubin oli sündinud vigane ja järgnes tunnike paanikat ja minu jaoks ka ajakaotust. Päeval selgus, et mul on tegemata natuke paberimajandust. Siis läks poes kauem kui plaanitud. Siis trenniplatsil... Lühidalt öeldes sain magama kaks tundi hiljem kui plaanisin ja neljapäeva hommikul umbes poolteist tundi hiljem kui programm ette nägi.

Neljapäeva hommikupoolik oli põrgu eeskoda! Riias öeldi raadiost rõõmsa häälega, et väljas on 31 kraadi. Tunnikese remondiummikus istudes saime seda mõnu ka täie rauaga tunda. Edasi oli mõnus kruiis kuni Leedu lõpukümnendkilomeetriteni - siis algas põrgu! Augustitormi mäletate? Mina kohtusin selle vanema vennaga. Vahtisin musta pilve juba tükk aega ja siis läks hetkega hullumajaks! Sõna otseses mõttes hekega!!! Vihma tuli nagu pangest, tee oli oksarisu täis, vastassuunda langes minust mitte väga kaugel eespool puu. Kõige hullem oli rahe - kanamuna suuruseid kamakad tagusid autot nagu kuulipildujast ja mul oli sügav hirm, et esiklaas läheb. Nähtavus oli olematu, kuid õnneks nägin punaste tulede kumas ka kollast vilkumas ja sain aru, et ees sõitev rekka keerab KUHUGI. Läksin rohkem mõtlemata järgi ja sain viimase koha bensiinijaama katuseserva all. Serva - st rahe peksis ainult vastu ühte külge ja tagumisi aknaid. Helistasin isale ja ta ütles, et juba telefonist olid need paugud hirmsad.... Õnneks sai see asi poole tunniga läbi, kuid ootasin seal veel natuke, et ka suurem vesi teedelt kaoks. Oli mõistlik mõte.

Poolas järgisin seekord Maialiisa nõuandeid ja 10 punkti talle!!!! Tema soovitus oli sobiva aja korral sõita läbi Varssavi, mitte hakata ümber liiklema. Kuna kell oli juba mitu, siis otusstasin, et lähengi. Muud variandid on proovitud ja lähen! Tunnike sõiduaega kadus selle tormi kaksikvenna saavutuste taha. Pilv läks minu eest risti läbi, kuid murdunud puud põhjustasid kaks korda korraliku ummiku. Kokku lugesin suuri ja teelt ära saetud puid 4. Väiksemat risu oli kordades rohkem. Nägin ka ära, et maailmas on olemas nii värdjaid idioote, et mul ei ole isegi leebemaid sõnu nende kirjeldamiseks. Kui teele keerab vilkurite ja sireeniga tuletõrjeauto, mis ei hakka rekkate vahel tõmblema, siis sõiduautodel on ju vaja MÖÖDA minna, eksju!!! Õnneks said nad seekord hea õppetunni - tegemist oli autoga, mis suundus meie ette puud eest ära saagima. Seega lõpetasime kõik kenasti ühes ummikus.

Varssav.... Vat ei olegi kommentaari!!! Peale selle, et Maialiisa saab 10 punkti ja rohkem ka. Sõitsin linnast läbi ilma ühegi probleemita. Noh tegelikult üks oli - ma suutsin võtta mingit saastkütus ja üldse mitte pisitanklast, vaid korralikult Orlenist. Natuke peale bensiini võtmist hakkas auto gaasi andmisel hüppama ja hiljem kiirteel lõi totaalse vibra sisse. Ikka sellise, et mul oli juba paanika. Samuti tõusis kütusekulu märgatavalt, mistõttu sõitsin paagi pea tühjaks - ei osanud oodata, et juba tuleb sellele mõtlema hakata. Uus kütus ja probleemid kadusid. Grrrrrr ma ütlen! Igatahes jõudsin sellel ööl kaugemale kui lootsin ja magasin kiirtee ääres mäki parklas. Seega oli ka hommikusöögi mure murtud. Öösel oli ka kena vestlus ühe rekkajuhiga, kes tegi hilisöist jalutuskäiku. Jalutasin Pällat ja Pälla tundis tema vastu mõningast huvi. Mees arvas, et ilgub natuke ja haukus Pälla peale. Pälla üritas samaga vastata, kuid AF ja KUS lahendasid probleemi. Edasi oli meil mehega mõnus vestlus tõust ja koolitamisest ja käitumisest koertega. Lahkusime sõbralikult ja ta ütles ausalt, et esimese hooga pidas mind ogaraks - üksik naisterahvas öösel Poolas kõndimas. Pärast koeraga kohtumist ta nii ei arva. Noh meil on Poolas auto aknal ka kurja koera silt/pilt.... Pettis ära küll ;)

Reede hommikul magasin meelega sisse ja välja. Ja.... no mul ei vea selle Poolaga ikka üldse!!!! Mul ei ole mitte midagi riigi ja teede ja üldjuhul ka liikluse vastu, kuid see ILM!!!! Taas sain lauspadukat, mis lõppes ca 50 km Saksamaa poolel. Poola-Saksamaa piir oli ainus koht, kus mul õnnestus valesti sõita. Sildid tulid jube järsku ja kohe oli mingi rist ja sõiduauto näita, et ma peaks maha keerama. Mõistus tõrkus, kuid oli kerge paanikahetk ja läksin. Mis iganes linnast ma läbi sõitsin, kuid päris aus olles oli täitsa äge ekskursioon.

Saksamaa oli nagu saksamaa ikka. Kiirtee ja ummikud ja kruiisimine. Raadiost kuulsin ka Norra uudiseid. Vastik vastik vastik!!! Õhtul enne üheksat olin Dortmundi lähedal laagriplatsil kohal. See on tõeliselt nunnu, kui parklas tulevad vastu inimesed, kes on südamest rõõmsad sinu laekumise üle ja esimene küsimus on kas ja mida sa süüa/juua tahad jne jne jne. Kus ja kuhu ma jõudsin tuleb järgmisesse postitusse aga mitte täna öösel. Kellel huvi, loeb FBs või Kojas.

Laupäeva õhtul oli rahulik ja mõnus Belgiakojusõit. Mul õnnestus Hollandis mitte ära eksida. See on lausa sajandi saavutus!!! Olin iseendaga gigarahul. Toa võtmed olid täpselt seal, kus olema pidid ja tegelikult peaks ma praegu asju lahti pakkima..... Peaks.... Võtmeid toomast tagasi kodu poole sõites lasin Pälla ühte meie tavalisse jalutamiskohta laperdama. Keda me seal nägime???? KÜÜLIKUT loomulikult!!!! Õnneks tema meid ei näinud ja seega jäid ekstreemsused ära. Isabel omab ajusid ja seega piirdus asi ainult vaatamisega. Autoga edasi sõites suutsid krdi küülikud küll oma maine taastada. Kõik kolm jäid auto ees ellu. Veel.... Ma kohe niiiiii ei armasta neid väikeseid värdjaid!