Pisikesele pausile

Oeh... kodumaal...

Reisist... No kui üks asi saab p***e minna, siis ta ka läheb. Asi algas juba sõidu esimesel 50 km-l ummikuga, siis suutsin Hollandis juba tuntud ristmikul valesti keerata. Ja kohe nii valesti, et mul ei olnud lõpuks isegi enam suunataju olemas. Läksin lihtsalt bensiinijaama ja kaevasin välja paberkandjal olemva kaardi - mitte atlase, kaardi. Selle abil sain vähemalt linnad teada, kuhu koon keerata. Saime Saksamaale välja - jeee! Järgnesid 'mõned' huvitavad ummikud. Poola jõudsime umbes 9 paiku õhtul ja oli selge, et asi on natuke hapu ja pean poolele teele jõudmiseks pisut pingutama. Kiirtee umbes keskpaigas parkisime end bensiinijaama magama. Seekord plaanisingi autos magamist ning 'voodi' oli sinna juba valmis tehtud. Bensiinikas osutus väga mõnusaks ja...

...asi päädis sisse magamisega. Panin igaks juhuks äratuskella 9ks (Belgia aja järgi), kuid olin kindel, et nii kaua ma ei maga. Khm. Magasin. Ärkasin äratuskella peale ja liikuma sain 40 min hiljem. Edasi oli põrgu. Ma ei hakka siia kõike kirjutama aga lühidalt - lausvihm, paar pisiavariikest, üks suur seisev ummik (tõenäoliselt suurema avaiirkese tagajärg), kohalik külaelu jne jne jne. Igatahes võttis Pool läbimine terve päeva. 650 km ja 11h, tehke järgi. Selle aja sees ei olnud ühtegi raisatud hetke ja Leedu piirile jõudes olin täiesti laibastunud. Piiril ostsin ära transiidi'ticketi' (kaubikuomaniku rõõmud) ja kobisin esimeses bensiinijaamas kuuti. Loomulikult ei tulnud und ning sain jälgida, mida teeb Isabel. Mu vanematel on ikka natuke suurem kui väike mure, et ma sedasi läbi Euroopa seiklen ning üks osa murest on turvalisus magamise ajal. Vaatasin täitsa huviga, mida minu 'turva' siis ikkagi teeb. Niipea, kui mina külje maha keerasin, lülitas Isabel sisse 'on' nupu. Autod võivad sõita, pole probleemi. Niipea, kui läheduses liigub inimene, on Isabel täiesti keskendunud ja valvel. Ma peaaegu ei taha teada, mis juhtub, kui keegi kavatseks ust avada. Ma ka tõesti ei soovita. Ütlen siinkohal ka ausalt, et ma ei julgeks ilma koerata sedasi ööbida... Ja hommikul lülitas Isabel 'off' nupu sisse niipea kui mina rooli istusin. Ideaalne käitumine! Plaanis on ka tagumisele aknale lisa hoiatussilt panna. Hetkel on lihtsalt hoiatus, et autos on koer, kuid nüüd on plaanis ka midagi karmimat. Ma tõesti ei tea ka seda, mida Isabel teeks, kui keegi võõras minu äraolekul tema kuuti roniks. Võib juhtuda, et liputab saba, kuid ei pruugi.

Kell 3 hommikul helises äratuskell. Otsustasin, et kodus magada on parem ja pigem magan hädavajaliku une ning surun lõpuni. Oli ütlemata hea otsus! Mõnus oli kruiisida mööda tühje maanteid ning vaadata kuidas kodu läheneb. Eesti piirilt tegin hoiatuskõne isale ja isa kommenteeris, et 'noh, sul kõva 60 km veel tulla'. Itsitasin seda pärast tükk aega - sel hetkel näitas mu spidomeeter umbes 2260 km läbitud maad ja see 60 oli tõesti vormistamise küsimus. Kaks vastikut intsidenti sellest päevast, mis EHK panevad kedagi mõtlema. Esimene oli Riiast Eesti poole maanteel, kus oli metsade vahel buss rikki läinud. Hakkasin sellest mööda sõitma kui bussi varjust jooksid teele kaks noort naisterahvast. Litsusin pidurit, ABSi mul ei ole, kuid see oleks sel hetkel vist kiljunud, andsin signaali ja palvetasin (ma ei ole usklik). Tibid said elusalt üle ja hirnusid naerda. Mina vaatasin kas Isabel lendas puuris väga ringi ja hingeldasin. Palju ei puudunud, et minu kodutee oleks lõpenud laipadega kas autos või autost väljas.... Jubedalt oleks tahtnud minna ja neiukestele öelda, mida ma asjast arvan, kuid ma tean ennast ja hoidsin end tagasi... Teine kaunis liigutus oli Pärnus Riia mnt Statoilis. Võtsin viimase kütuse, et saada stipirahvale ja endale kuluarvestuseks viimane tsekk. Tulin bensukast välja ja.... üks, no ütleme korpulentne, proua oli oma emalaeva asetanud minu auto kõrvale ning tegeles tankimisega. Autode küljepeeglid puutusid praktiliselt kokku ja isegi dr. K ei oleks juhiuksest sisse mahtunud. Selleks hetkeks oli mul kõigest nii siiber, et ma ei jõudnud enam karjuda ka. Proua tankis, maksis ja lahkus vabandamata. Auto number on mul olemas. Sellise hoolimatusega elamine võib lausa valus olla...

Aga hetkel on Pälla tiigis käinud x korda, mina olen pestud, kustud ja kasitud, söödetud kah. Tantsupidu telekast vaadatud ja kohalik karastusjook joodud. Kodus on ikka paganama hea olla.... Aga.... ma pean tunnistama, et seekord ma ei kurvasta, kui need 2200 km jälle ees ootavad. Seekordne tööplaan on ütlemata põnev ja klubirahvas on meid Pällaga omaks võtnud. Kolmapäeval sai klubis natuke oleskletud ja end hästi tuntud. Öösel kodu poole kõndides olid aga teel KÜÜLIKUD, kes tegelesid keset valgustatud teed väikeste küülikute tegemisega. Isabel ei teinud piuksugi sest tema süütud silmad ei suutnud seda vist lihtsalt fikseerida. Mina küsisin kas noored ei tahaks vähemalt nurga taha minna. Selle peale kalpsas armunud paar elegantselt üle tee ja neile järgnes hooga veel VIIS väikest värdjat! Mind tõesti huvitab millega NEED seal tee äärses heinas tegelesid ja miks neil nii kiire hakkas?!

Aga igatahes... hetkel kodumaal ja ehk ei blogi kolm nädalat....