Kojukojukoju!

Pärast võistluseid (loe eelmist postitust) oli veel nädalake tööl tiksuda. Ehk siis kaks päeva kodutööd (loe: poodlemist) ja kaks päeva laborit. Lisaks ka viimane trenn, mis õnneks lõppes ainult ühe tõsisema kallistamisega ja väga väheste pisaratega.

Minult on ikka väga palju küsitud, et kuidas ma viitsin seda maad sõita. Aus vastus - mulle täitsa meeldib! Sõitu alustasin sealse aja järgi 7.40. Plaanis oli 7.00 aga see tähendabki, et enne 8 liikuma saamine on hästi läinud üritus. miskit 9 paiku õhtul parkisin end Poolas kiirtee ääres mäki parklasse ja helistasin isale, et teha kohaloleku kontroll. Seal oli tõsine dilemma - sõita öösel Varssavist läbi või jääda ööbida ja ärgata vara. Olin hankinud ka mõnusa peavalu, siis otsustasin ööbima jääda. Mõte hea. Kella panin miski 4.30 paiku Eesti aja järgi ja plaan oli sõita välja asap e. ilma hommikusöögita kui küpsised ja red bull välja arvata. Siinkohal tervitused selle parkla avalikule WCle - hais ei lähe mul jätkuvalt meelest! Minema sain plaanide järgi ning täpselt 12.00 olin Poola-Leedu piiril. 19.15 parkisin Pärnus vanemate akna alla. Seega on taas leidnud kinnitust see, et norm ilmaga on 2 päeva täiesti tehtav. 3 on pigem halb õnn.

Kauneid mälestusi.... On ja mitte vähe! Tegelikult on sügis ilus!

Halbu mälestusi.... Üks. Siinkohal tervitused tumedal mercedesele Eesti numbrimärgiga 750 MGR. Kui sa tead kedagi, kes teab kedagi, kellele see auto kuulub või kes sel päeval (17. september) juhtumisi Riia juures antud auto roolis oli, siis palun anna talle edasi minu halvimad tervitused. Ca 10 cm jäi puudu, et minu ja Pälla kodutee ei oleks lõppenud veiniklaasiga mu vanemate köögilaua taga. Temal oli ka auto rahvast täis - kui sa tahad ennast ära tappa, siis on selleks igasuguseid meetodeid, mis ei sisalda oma sõprade ja võõraste inimeste mõrva.

Aga igatahes oleme me Pällaga nüüd terve nädala jagu kodus olnud ja tundub nagu möödunud oleks vähemalt kuu.... Blogi jääb tõenäoliselt varjusurma kuni järgmise 'olen mõned nädalad välismaal' reisini.

Väga palju vett....

Ehk siis blogi on ajast maha jäänud ja väga palju vett on merre voolanud ajast, mil ma oleks pidanud viimati blogima.

Võistlused.
Ärge teie nii tehke! Lennuk maandus Brüsselis 23.05 (mitte 22.20 nagu ette nähtud) ja pagasi sain kätte 00.05. Mul on tunne, et pagasit loopis lindile üks mees, kellel oli üks käsi. See oli midagi absoluutselt haledat, kuidas pagas lindile tilkus! Magama sain umbes 2 paiku ja 13.30 sõitsime Pällaga võistlusplatsi poole. Nagu ikka oli plaan paigas - vaatan (Pällaga näpu otsas keskkonnaga kohanemas) ühe grupi soorituse, siis passin ühe grupi jagu autos, et Pälla saaks puhata ja mina plaane teha ning siis platsile. Vaatasin ja vaadatav oli suht kole! Hämmastavalt rasked harjutused ja mul hakkas kõhe. Näiteks eseme toomine oli küll kõigest U tähe kujulisest aiast, kuid aia suu kokku lükatud, pilus kavalett ja eseme poetasid lihtalt oma selja taha aia avausest teisele küljele. Proovisin vaatamise ja tegemise vahelises augus lihtsalt minu selja tagant eseme toomist ning Pälla teatas, et ta ei võta üldse hantlit suhu. PÄLLA!!!! Et siis kõik teadjamad kukutavad nüüd lõua kolakaga vastu klaviatuuri. Tegin kiire katsetuse - mänguasja toob. Seega oli kindel laks, et esee toomise teen mänguasjaga. Üldse oli tibi kuidagi imeliku olekuga ja minul juba vaikne plaan platsile mitte minna.... Läksin... Loll, eksju!

Esimeseks harjutuseks kohale saatmine. Tegelikult oli see peamine põhjus miks üldse platsile läksime. See on harjutus, mis Pällale ropult meeldib ja tõstab energia kenasti töörežiimi. Vaatan mida harjutuseks näidatakse ja.... eeee.... selgus, et olin kiibitseisringina vaadanud mitte debutanteneid, vaid P1! Endal oli ka naljakas. Seega oli edasi tundmatu maa, kuid vähemalt lilhtsam kui enne nähtu! OK algpunkt -> kohale saatmise asukoht, nunnu kõrvalkõnd, kõik super, keerame ringi ja..... kauni tuulekese kaasabil lendas mul rinnast ära plastmasslatakas numbriga. Haaknõel otsustas lihtalt, et aitab naljast ja tema läheb teise kohta. Seisime siis seal ja ma vaatasin (minu lõhnaga!!!) numbrit, mis vedeles maas täpselt trajektooril, mis oleks koeral tulnud läbida minuni laekumiseks ja tagasi kohale minekuks.... Küsisin kohtunikelt oma kõige elegantsemat ja edevamat flaami sõnavara kokku võttes, et mis edasi saab. Mul paluti jätkata. OK... Panin Pälla rihma maha ja nagu ikka ütlesin 'lama' käsu asemel 'koht'. Pälla pani kokku 1+1 ja sai 7. Tema istus ju diskussiooni ajal minu kõrval. Ma rääkisin midagi ja näitasin käega ja kui tuli temale tuttav sõna, siis lahkus ta alguspunkti kohta otsima. Oli tore, et me viibisime välisriigis sest järgnenud juurde kutsumiseks kasutatud sõna lisandi eest oleks ma kaunil kodumaal disklahvi saanud. Korjasin koera kokku, panin rihma juurde lamama ja edasi järgnes imeilus sooritus. Numbri korjasin ise üles koerast eemaldudes ja panin kenasti rinda kah pärast harjutuse lõppu. Loll saab kirikus ka peksa....

Järgmiseks harjutuseks rihmaga kõrvalkõnd. Üks nõme eemaldumine (no rehvi PEAB ju nuusutama!), kuid muidu ok. Asi lõppes jooksult peatusega. Peatumise hetkel kukkus mul number JÄLLE maha ja maandus kenasti vasaku jala kõrvale. Pälla teatas, et tema ei taha pindu eeee.... haaknõela p***e saada ning istus kaunilt viltu.

Eseme toomine. Kogu toomisharjutus oli TÄPSELT samausgune nagu eelmistel võistlustel, kust tuli null. Seekord siis maksimum e. normaalne sooritus.

Asendivahetuseks oli platsile pandud kaks suurt mängukaru. Jätad koera ühe kõrvale ja ise seisad teise juurde. Pälla arvas, et kui ta enda mõmmit ei tohi võtta, siis võtab minu oma. Kaotasime punktikese nihkumise pärast.

Siia tulek peatumisega. See ON meie kirstunael! -13 oli seekordne 'saak'!

Püsilama ja rihmata kõrvalkõnd maksimumile.

Kogu võistlus oli tegelikult üks rist ja viletsus. Pälla oli poolsurnud (enda kohta). St enne iga harjutust rääkisin talle kui tore on ikka platsil olla ja lähme ja teeme jne. Tavapäeval oleks ta selle peale puuladvast tuvi alla toonud. Seekord soostust tegema. Pärast auto juurde minnes kuses ta keset sõiduteed - totaalselt mittepällalik tegu. Sama nalja tegi ta järgmisel hommikul. Seega tiksus mõte põiepõletiku suunas ja vaest Pällat sunniti jõhvikamahla jooma - ta nii ei tahtnud aga käsk on vanem kui Pälla. Pärast kõva mõttetööd sai välja mõeldud! Minu Walesis turnimise ajal oli Pälla ju oma teise omaniku juures hoiul ja sealsed lapsed olid kas vaheajal või haiged e. kodu. Vaene pisikoer ei saanud terve nädala päevasel ajal magada ja oli lihtsalt väsimusest täitsa katki!

Suure Katastroofi kogusummaks 78 punkti.

Vanainimese heietused

Ehk siis Igasugused huvitavad lihased on valusad.

Eilse postituse jätkuks - seda õhtut OLI vaja! Täna ei kippunud loengutes silm kinni vajuma. Ainult kõige viimane keski aasiamaalase ettekanne oli totaalselt jälgimatu aga ei olnud ainult minu probleem. See on hämmastav kuidas korealastel on lausa super ingliss aga hiinlastel ja co'l on asi ikka täitsa tuksis. Hiinlastest veel. Esimesel päeval oli kutsutud lektoris hiinlane ja miski Tiibeti platoo põllumajanudse instituudi vmt asja boss. Nii kui see maha öeldi, tekkis audikasse pinge. Ja kui asi läks suht 'meie oleme nii tublid ja uups kolhoosid ei õnnestunud aga pole meie süü' loenguks, siis oli kohati tunda lausa praksumist. Küsimused olid pärast suht õela alatooniga. Ütleme nii, et ka mina heiskasin mõttes Tiibeti lipu ja mõtlesin omi mõtteid....

Täna oli siis klassikaline sellise ürituse gala dinner. Asi päädis pärast järjekordset sigahead õhtusööki (lambakintsu oleks ma tervelt kaenlasse võtnud ja vaikselt nurga taha suundunud) ning kohaliku (noorte)koori kuulamist rahvatantsude ja muidu läbutantsude õppimisega. Õnneks sattus mulle kõige keerulisemate ajaks partneriks inglane, kes asja jagas ja oli sügavalt üllatunud, et ma oskangi polkasammu. Khm. Igatahes on vanainimene nüüd suht vigane. Koorist... Marju oleks seda asja hinnanud, mina hindasin ka. Ja noorte on sulgudes sest nad alustasid noortekoorina.... 16 aastat tagasi :D

Adapter!

Tuvastasin hommikul, et dushiruumi lambi küljes olev normaalne pistikupesa ikkagi ei kopereeru läpakaga ja laadimine toimub paari minuti kaupa, kui sedagi. Seejärel kustub tuluke ja asi arvab, et habeme ajamiseks piisas küll. Möödaminnes astusin läbi ülikooli campuse receptionist ja küsisin ega juhuslikult ja kogemata neil adaptereid ole. MKMMM! Vaja ikka alla linna jalutada. OK.... Sai siis plaani pandud kuidas kõige kiiremini õhtul alla lipata. Lõunasöögi ajal jäi absoluutselt ilmetu kõrvalmaja aknal silma pisike kiri 'shop'. Kuna oli hetk aega, siis läksin piiluma millega tegu. Koht osutus tudengi esmatarbekaupade poeks - st oli paberit ja pastakat ja kõrvaklappe ja vihmavarje (!!!) ning ADAPTER!!!! Seega on mul täna õhtuks plaanitud rahulik õhtu koos siidri (kohe lähen poodi), kala ja friikate ning filmiga. Õudjube väsimus on peal ja kohe tunnen, et selline õhtu on minu elust puudu.

Natuke kaugemal

Sai tunnike lennatud ja kaks tundi rongi oodatud ja üle kolme tunni rongiga sõidetud. Lõpptulemuseks on koht nimega Aberystwyth. Guugeldage ;)

Olulisi tähelepanekuid:
Autod üritavad sind alla ajada valelt poolt.
Pistikupesa on kummaline ja adapter on poes.
Toas on kraani kõrval vee joobmatuse hoiatus.
Köögis on kraani kõrval vee joodavuse silt, ma kahtlustan, et torustik on sama.
Kraane on kaks - üks sooja ja teine külma vee jaoks.
Dushi alla minnes tuleb vee saamiseks tõmmata laest rippuvat nööri, avastamiseks kulus minutit mitu.
Kohalik kirja ei ole mõtet lugeda ka, hääldamatu nagunii.
Mäest üles minnes on kasulik hoida ühtlast tempot.
Söök on gigahea.
Loengud on veel gigaheamad. Täna kuulsime tigude söömusest ja ratsioonidest.
Ligi 400 inimest ei mahu sööma ruumi, kus on laudade ääres 90 tooli.
Tuul on kõva.
Vihma sajab siis kui sajab.
Vaade on vinge.
Fotokat ei ole.
Läpaka aku saab tühjaks - vaata punkti 2.....

Kolisime

Pälla kuut on nüüd Tervurenis. Seega on minul laborisse ca 65km kiirteede ummikuid. Tegemist puhta matemaatikaga - ei ole mõtet maksta rämedat üüri korteri eest, kus ma ei viibi. Ehk siis järgmisel nädalal natuke ära ning seejärel on vaid nädalake jäänud ja.... siis saab blogi jälle lukku panna, noh ;)

Täitsa naljakas oli asju pakkida ja koristada teadmisega, et järgmist tagasitulekut ei ole hetkel isegi väga aastaajaliseltki paigas. Sellel aastal sai ju esimest korda Belgiasse lennatud 14. jaanuaril. Tagasi Eestisse märtsi lõpus. Uuesti Belgiasse esimeseks maiks (ma jätkuvalt mäletan eredalt draamat töörahva pühast ja lukus poodidest!), Eestisse juuli alguseks, Belgiasse juuli viimaseks nädalaks.... Koju tahan ja vaikust ja rahu. Hehh... optimism! Kalender täitub hirmsa hooga....

Kommetest ja küülikust

Siin oli kohaliku laborirahva grillpidu. Grillpidu seisnes selles, et meie istusime pika laua taga ja miskid cateringi vennad grillisid õues. Väääääääga kummaline oli. Minu jaoks on jätkuvalt kummaline kuidas kohalik naissoost vanemlaborant käib karastusjooke valamas. Et siis nagu üks mees ja üks käsi ja.... Siin pole meesterahval kombeks isegi mitte märgata. Eestis tulles võib lihtsalt janusse surra.

Järgmine teema on võileivad. Kuidas nad küll suudavad sellises koguses võileibu manustada? Ja oleks siis võileivad, mis võileiva nime väärivad. Mkmm, rõhk on sõnal leib. OK see jahutoode, mida siin leivaks nimetatakse. Kuskilt hirmkalli raha eest ostes saad midagi võileiva laadset - noh et on või ja miski liha imitatsioon ja mingi silo jne. Tööl kaasas on rahval tavaliselt jahutoode, mille kahe kihi vahel on määre. Siinse nimega salat, kuid pigem ütleks, et määre. Mitte et see nagu halb oleks aga... aga.... Võileib noh!!!!

Eile telliti tööle hiinakat. Mina tegin nurr.

Pälla jooksis täna küülikust mööda kut postist. Meie 'metsa'tee läheb kitsa rajana künkanõlvast üles suurte puude vahele. Küülikud ja puu otsa ronivad küülikud e. kassid (või noh see üks ja üks kord, kuid Pälla on veendunud, et neid on iga kord ja kümnete kaupa) on tavaliselt künka otsas. Seega kidiseb Päll mu kõrval kuni tunneb jotttähele eelneva mõtevoo eellainetust ning leegib siis mäest üles. Täna oli kohe raja alguses tee ääres küülik ja näksis mõtlikult kõrrekest. Pälla tundis mõttevoo eellainetuse esimest virvendust ja pühkis silmad punnis peas minema, sealjuures küülikule praktiliselt pähe astudes. Ma siis vestlesin traumeeritud loomakesega ja küsisin ega ta kõrrekest kurku tõmmanud. Tundus täitsa elus ja terve olevat. Vat tervis on hea märk sest ilmselgelt on suur osa siinsest populatsioonist müksomatoosi maha koolend.