Koerte koolitamisest

Ei ole otseselt seotud minu välisvisiidiga, kuid kaudselt küll. Inimene õpib kuni elab.....

Eesti koeramaailmast käib lainetena läbi teema, milline koeraspordiala on ikka ilusam ja tähtsam ja osavam. Nukraks teeb. Ausalt.

Esiteks teeb nukraks see, et me räägime spordist. Kui palju on Eestis koeri ja kui palju on neist sportkoerad? Kui lugeda ajalehti, siis on kõik koerad nagunii kas mõrtsukad või piinamisobjektid. Mis spordist meie veel jahume?! Miks on suusatamine parem kui võrkpall. Vatus - vat ei olegi! Minule isikllikult meeldivad mõlemad väga (siinkohal tervitused kunagisele Pärnu ESS meeskonnale, kelle fänn ma olin ihu ja hingega ning ma usun Andrust). Ehk siis - sport on sport ja koer on koer. Üks ei ole teisest parem. Miks mina ei tee IPOt? Sest on liiga palju inimesi, kes arvavad, et see on parem ja mitte selle pärast, et see ON parem, vaid selle pärast, et teised on halvemad. Ma ei suuda end motiveerida jäljepõllule minema või varukatrennide eest sadu eurosid maksma selleks, et teada saada kuidas minu parimad sõbrad tegelevad mõttetusega ja minu koer on saast. Jep, varukas võimalusel käin, kuid isegi mitte teatud hüpertreenerite juures supertulemusi saamas.... Minu jaoks on vähemalt sama oluline see seltskond, kes lisaks treenerile platsi ääres lõugu lõksutab ja ma käin platsil sest mulle meeldib seal olla.

Ja minu arvates on kõige aluseks kuulekus. Mitte SK stiilis ruutu saatmise kuulekus - see on juba sport. Elementaarne kuulekus, et kui palun koera asetuda lamamisasendisse, siis ta seda ka teeb. Nukker on vaadata agilitykoeri, kes ei suuda käsu peale omaniku juurde laekuda (õnneks on neid järjest vähem, kuid siiski liiga palju - ka üks on liiga palju) ja veel hullem on kuulda kuidas kuulekuse võistlusplatsil üks koer ründas teist. Millest me räägime?! Spordist?! Mitte üks koeraspordiala ei saa läbi elementaarse kuulekuseta! Loomulikult ei pea hurt katkestama jooksu 'lama' käsu peale, kuid ta peaks lõpuks ikkagi omaniku rihma otsa laekuma. Mitte ükski koer ei saa läbi elementaarse kuulekuseta! Ja see ei pea olema sport, see peaks olema normaalse koera normaalse elu osa. Miks on Eestis tehtud sellest raketiteadus?

Ja jõuamegi kodukoerteni ning Belgiani. Mida on Belgia trenniplatsil laperdamine mulle õpetanud? Et mul on sigahea koer - katsugu keegi mulle vastu vaielda (ja ma jätkuvalt ei arva, et ta oleks aretamist väärt), et ma ei ole kõige kehvem treener (jep, ennast kiitmast ma ei väsi) ja et koera koolitamine on jätkuvalt lahe. Igal trennipäeval peksan ma end klubist minema. OK käid koeraga platsil ära, siis libistad joogi (alkohoolse või mitte, vahet pole), ajad klubirahvaga koerajuttu (ja pole vahet kas tegemist võistleja või verivärske koerajaga) või mittekoerajuttu ja lõpuks lased oma muki koos teistega TRENNIplatsile laperdama. Ja see kõik on sügavalt lahe. Nii sügavalt lahe, et minu Eesti poole sõidu aeg on planeeritud vastavalt trenniajale. Ja ma saan tundma sügavat puudust igast trennist kui ma siin ei ole. Ja uskuge või mitte - ka koer saab treenitud ja ta kaabib trenniplatsi poole nagu traktor ja tema tänavakuulekus ja platsikuulekus on kordades paremad kui olid kaks kuud tagasi.

Selle asja nimi on motivatsioon. Miks on mul see motivatsioon Belgias, kuid mitte Eestis?