Saksamaa järg....

Laupäev....

Aretuskontrollis (AK) oli koeri kirjas 14 ja mul oli kindel plaan need kõik korralikult üle vaadata ja koerad pildistada ja üldse usin olla. Kõik toimis kuni laekus minu Titulitu! Ehk siis kasvandik Amba, kes kolis eelmisel suvel Saksamaale ning keda ma polnud seni rohkem kohanud. Sai tuvastatud, et kutsikate kutsungit ta mäletab ning keele sain kõrva ja ninna ja siis jälle kõrva ja ninna aga vähemalt sülle ei pissitud. Järgnes sadakond pilti Ambast ja tema issist Bramist ja siis veel Ambast ja.... AK platsil oli elu vahepeal edasi läinud. Aga ausõna ei kahetse ;)

Ühel hetkel kui AK platsi äärde juhtusin astus välimiku hindamise ringi isane koer, kes võttis mul sõna otseses mõttes karbi lahti. NII ilusat isast koera ei näe iga päev!!! Klapitasin juba peas sugupuid kui koer astus kohtuniku lähenemise peale kolm sammu tagasi. Okeeeeeeei. Kohtunik vestles omanikuga ja lähenes uuesti... Koer hüppas eemale ning hoiatas urisedes. Sellega tõmbas koer minu jaoks endale vee peale ning minu rõõmuks andis kohtunik küll kirjelduse, kuid sellega ka asi piirdus - mitte aretusse. Omanik tekitas küll skandaali, kuid seda olukorda näinuna on mul kohtuniku suhtes sügav respekt. Kokku kukkus välimiku ülevaatusel läbi kolm koera - kaks iseloomuga (urisemisest piisas) ja üks välimikuga (ilus koer, kuid mitte hollandi lambakoer).

Iseloomu hindamise osa mulle ei meeldinud. Soome oma on kordades parem. Saksamaa kontroll on soomlaste leiutise kõrval tõeline tilulilu. Sellest on ka paar videot ja 'kunagi Eestis vaatame, eksju'. Pöidlahoidjate suureks rõõmuks sai läbi koer, kes on igati aretusse minekut väärt, kuid mitte kõige kaisuloomam. Mina olin pöidlahoidjate hulgas ning fännan seda koera täielikult ning tema omaniku 'juhtimisoskus' on tase omaette. Ühe lühikarvalise oleks ma sellest kambast koju toonud ning ainuke osalenud pikakarvaline on konkurentsitult parim flufi, keda minu silmad näinud.

Ambast ja Bramist võiks teha veel omaette postituse, kuid... 'kunagi Eestis räägime, eksju'. Lühidalt... Ma olen jätkuvalt sigarahul, et Jeti meespooleks sai valitud Bram. Tema iseloom ON see, mida ma tahtsin ja lootsin. Käisin temaga ise ringi ja no on hea koer! Amba on väike, liiga väike, kuid samas õiget tüüpi ja ilus ja super iseloomuga. Omanikud ilkusid, et annavad tagasi ja olid sügavalt nördinud kui ma teatasin, et OK, võtan kohe ;) Omanikud rahul ja koer nunnu ja kõik nunnu. Ootame jooksuka ära ning loodame, et tuleb paar cm turjakõrgust juurde. Tänu eelmise õhtu vestlusringile nõustus (khm, pigem jooksis palve peale) ka kohtunik Ambat üle vaatama ning kiitis teda väga. Näis... Hoiame käppi ja ehk Tihane hoiab hiiri.

Kui keegi küsib selle noorkoerte/pesakondade ülevaatuse kohta, siis ausalt - mul pole õrna aimu ka! Sel hetkel olime Brami ja Ambaga põldude vahel ja siis jäin Piaga rääkima ja.... oeh...

Õhtuks oli hotellis plaanis korralik istumine ja pidu. Plaanis.... rahvas hakkas juba 10 paiku voodite suunas roomama. Mina kustutasin tule kell 11 ja olin selleks hetkeks laibastunud.

Pühapäeval oli programmis tagasireis ja ma viiks kommikarbi sellele Genti raudteejaama rahvusvaheliste piletite müüjale, kes reisiplaanide arutamise ajal avastas, et tagasiteel saaks ma reisida 1. klassis ja isegi odavamalt kui 2. klassi piletitega. Seega reisisin mugavate istmetega pooltühjades vagunites! Järgmisel korral olen nõus selle eest ka rohkem maksma sest asi oli seda väärt!

Ainuke halb asi kogu nädalavahetuse juures oli Jedda, e. Hollandis elava kutsika mitte tulemine. Kuni reede hommikuni oli nende tulek kindel, kuid reedehommikune katastroof teisel pool maakera muutis kõik. Mul ei olnud Saksamaal küll internetti, kuid ka ilma selleta teadsin, et neid ei ole oodata. Õnneks läks kõik hästi ja omaniku perekonnaliikmed on elus ning terved ning nüüdseks ka riigist väljas. Seega on mul Jedda nägemata, kuid on asju, mis on koeramisest tähtsamad.