Lihtsalt natuke

Üks keerulisemaid asju blogimise juures on pealkirjade välja mõtlemine. Umbes sama hull kui Dagrisel retsepti või tudengil kursatöö jaoks paberi valimine. Ehk siis pealkiri on pool võitu.

Labori kõrvale ehitatakse uut noorkarjalauta. Selle olen välja nuhkinud, et just noorkarja, mitte lüpsilehmade. Seda tean ka, et farmis on lüpsirobot ja rahvas juurdleb kuidas korraldatakse robotilaudas suvine lehmade karjatamine. Saab olema huvitav. Üritan oma tagumised käpad seal laudas ka s*****õnnikuseks teha, kui vähegi õnnestub. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.... Ehitusest siis, pühendusega isale. Kõik kindlasti teavad, et siinkandis on ilus ja kena omada punastest tellistest ehitist. Valge maja (nagu minu urul) on bööööö, punane tellis on oma ja armas. Ka suured laudad on kenasti punased. Vaatasin kuidas metallsõrestikku püsti pandi ja juurdlesin kuidas nad neid telliseid laduma hakkavad. Tutkit! Toodi kohale suured betoonplaadid, mille ühel küljel tellise butafooria ja ühe päevaga oli sein püsti! Pähh! Ja mina lootsin, et tuleb kamp kenasid lihases noori mehi ja mul on lõunasöögi ajal mida vaadata. Samas katust veel ei ole. Lootus ei ole veel kadunud!

Teisel ehitusprojektil hoian veel silma peal. Noh nii palju kui õnnestub sest igasugu raskeveokid on tee sealkandis sopastanud ja korra Nunnu juba arvas, et läheb ponidega suhtlema. See siis seal, kus see külmakartlik poni ja mitte ainukesena - terve kari pakse karvaseid pussakaid haudub hetkel tekkide all. Ühel päeval oli karjamaast eraldatud nurk. St muru niidetud, kuid mätas alles, servas miskid tikud ja sihuke ühe labidatäie kraav. Mõtlesin, et teevad uut jooksuaeda. Minu hämmastuseks oli ühel hommikul kohal liivakoormaga auto. OK, liivaga jooksuaed või sõiduplats. Õhtuks oli liivakiht seal nurgas kasvanud rohkem kui põlvekõrguseks. Ma kujutasin elavalt ette kuidas ponid sealt nõlvast alla kelgutavad. Tekk nigu koolikott p***epu alla ja viuhh. Eip! Sellele liivamäele ehitati metaalraam ümber ja ka betoonblokkidest barjäär. Noh nii kõrge, et mina ulatun ikka üle vaatama. Seespool on barjääri ja liivahunniku vahel selline kena pool meetrit auku, kuhu ponid saavad noori tütarlapsi poetada. Üle ääre saavad ka. Täna pandi sellele asjale katust. Seinteni ei ole nad jõudnud. Põnev, eksju!

Täna oli ka nii tähtis päev, et peaks kuhugi lausa suure risti tõmbama. Ma olin viimane inimene, kes laborist lahkus. Siiani olen olnud üks viimastest, kuid seni päris viimaseks pole jäänud. Täitsa kummaline oli. Keegi ei lähe nüüd Eestis kituma ja arvama, et ma võiks ka seal nii teha. Asjal on jube lihtne seletus - tähtajad! Ja ei, ma ei varunud piiritust....