Pühendusega kehalise õpetajale

Kigepealt röögiks natuke - isegi blog on ennast hollandikeelseks teinud. Enne rääkis minuga inglist aga nüüd kähistab r-e.

Mida teinud oleme.... Mina jalutan koera ja loen raamatuid ja olen ühiskonnal ees. Jeti hakkas jooksma, mõtleme kas teha triibulisi rotikaid või ruudulisi dalmaatslaseid. Tegelikult lubasin ma kõik seebiks keeta, kellel kasvõi sarnane idee peaks tekkima.

Kunsti on siin ka tehtud. Homme näituse avamine. Viimased päevad on olnud hullumaja kuubis - kuskil nurgas valatakse betoonist päid, kuskil keedetakse kana, kuskil värvitakse raame. Mina näiteks tikkisin patja.

Jeti teatas täna päästetrennis, et tegelikult seisab ta kõrvuni vees ja vees ei hauguta, vett juuakse. Eks ta lõpuks haukus ka. Ja puu otsa teda ka ei lubatud, ta üritas minna küll. Ja siis läks politseikoer jäljele. Küsiti kas tahan kaasa kõndida - no loomulikult tahan ma kaasa kõndida (!!!!). Järgnes meeletu ring kiiret sörki (no ikka päris jooksu). Aga see oli pilt omaette kuidas ilus saksa lambakoer kerges pikas sörgis puhtalt jälge ajab. Ta ei kiirustanud ega rabelenud, tal ongi selline töötempo. Pärast saime ilkuda kuidas meeriklased peavad talle uut juhti valides ka füüsilised katsed tegema. Masendavalt hea koer on....

Aga Jetiga olen ka natuke rahul. Minu üks suur probleem oli temalt nutsu kätte saamine, pall on ok. Hambad lukku ja kõik. Siin ei ole aktsepteeritav, et koer rahuneks ja siis annaks. Kui ikka käsk on, siis lõuad laiali ja ei mingit uuesti krabamist. Täna sain nutsu ilusti kätte ja ka rahulikult käest ära antud ilma, et tibi oleks üritanudki krabada. Endaga juberahul.

Ja rääkides kohalikest.... vastikud väikesed vereimejad seekord. Tulime trennist ja auto juures soovitati püksisääred üle kloppida. Pudenes kaheksa puuki. Kodus oli esimene suund kohe vannituppa. Saak - 12 musta ja kaks punast. Ma ei ole elus sellist puukide invasiooni näinud.