Looma tungival nõudmisel

Vaikne on olnud. Ausalt!

Lauba käisin Saksamaal.... No tegelikult anti head nõu ja soovitati kasutada saksamaa kiirteed - teeb väiksema ringi. Suureks üllatuseks võitsime terve tunni. Kuna meil saksa kaarti ei ole, siis vahepeal käis küll teema, et vaatame kuhu välja jõuame. Õigesse kohta jõudsime. Käisime inimese juures, kes saab omale selle meganunnu labrakutsika. Nende esimene kohtumine siis aga kutsil on veel pikkkkk koolitee käia.

Mina läksin sealt edasi ühte farmi, kuhu jäin ka ööbima. Selline pisike farmike - 350 siga, 50 lehma, 50 noorlooma, neli koera, neli kassi (neist üks norra metskass), kaks merisiga. Olen seda tüüpi maju teeääres vaadanud, et tõeliselt lahedad - esimene ots on kõõõõõrge kast ja taga on viilkatusega laudahoone. Esimest korda sain sisse ka. Kui endale kunagi talu ehitaks, siis teeks midagi sarnast. Jube mõnus ja ilus lahendus. Hooned siin traditsiooniliselt punasest tellisest. Kogu kompleks jättis sügavalt positiivse mulje. Ahjaa - olen ma öelnud, et lehmad on siin lausa hirmilusad. Selle kohta on väljamaalastel ütlemine ka.... Millest saad aru, et oled Hollandisse jõudnud? Sest lehmad on ilusamad kui naised ;)

Pool ööd veetsin sudokuga võideldes. Õigete lahenduste vahel läheb loosi auto. Mult küsiti, et kas ma tean sellist mõistatust ja ma juhtusin mainima, et hirmsasti meeldivad. See oli kõige raskem, mis mulle ette sattunud. Valus asi aga hakkama sain. Nüüd ootan kas saan auto ka ;)

Miks farmis? Sest pühaba oli seal seminar treeneritele, kes on huvitatud tööst kurtide koeraomanikega ja nõus neid trennigruppidesse võtma. Kogu asi hollandi keeles ja pean uhkusega tunnistama, et sain suuremast osast täitsa ok aru. Hommikupoolikul oli teooria ja pärastlõunal praktika. Enda suureks üllatuseks avastasin, et olen midagi õppinud. Ühel inimesel pandi tropid kõrva ja klapid pähe, ning teine pidi siis juhendama nagu kurti. Ilma viipekeele ja huultelt lugemiseta siis. Mitu korda tahtisn röögatada, et eiiiiii, ära tee nii!!! Pärast kui Teusile rääkisin, siis sain natuke kiita ka, et õigeid asju märkasin ja oleks ise õigesti teinud. Kõige lihtlabasem - kurt ei ole pime. Kui on vaja koos kurdi inimesega kuhugi minna, siis ära võta tal käest kinni, ausõna ta näeb kuhu astub! Tõeliselt hariv päev oli! Minu jaoks just sellelt poolelt, et nägin milline ma ise kaks kuud tagasi olin. Õhtul söögilauas ajasime juttu ja viipekeele õpetaja kasutas rääkides paralleelselt ka viipeid (ta on selle koha pealt täiesti kiiksuga aga fantast inimene). Ühel hetkel minuga rääkides oli tal suu täis aga viibetega küsis ära. Kõigi üllatuseks ei olnud mul sõnu vajagi, vaid vastasin küsimusele. Hetkeks oli vaikus.... siis sain piki kukalt, et krt millal ma ise rohkem kasutama hakkan.... eks ta ole nagu iga keelega, enne saad aru ja alles siis julged ise rääkida...

Jetist ka. Jeti on koeraaia keeluga. Avastas, et jube äge on võrku tirida. Seega jalutan teda nagu korteripitsut. Aga oleme avastanud mitu päris ägedat jalutamiskohta. Põldude vahelt läheb ka vana raudtee, kus sõidavad muuseumirongid. No raudtee nagu kodumaal igal pool ;) Aga liiprivahed on siin inimlikud. Täpselt parajad kõndimiseks. Ega ma ei tea küll kas seal kõndida tohib aga no meie kõnnime. Ja raudtee ääres nosib rohtu üks ilusamaid ponisid, keda ma iial näinud. Ahjaa - lambad pügati ära. Ma pole enne lapilisi lambaid kohanud. Pean pildistama minema. Jube naljakad tüübid on.