Äkki saaks natuke vihma....

Lugu sai alguse üleeile kui ma hommikul koeri välja laskma läksin. Valmistusin külmaks pahvakuks aga sattusin hoopis hommikusse lämbesse lietsaku algusesse. Päeva veetsin suuremalt jaolt väljas ja lõpetasin punaste käsivarte ja punase näoga - nigu vähk noh.

Eile hommikul kell 10 hakkasime sõitma. Suunaks Brüssel ja teel väike kõrvalepõige. Lõunaks arvasin ma, et kohe kukub mul midagi küljest ära - pea näiteks. Sain ka seletuse - teeäärne kraadiklaas näitas 26 kraadi. Ei valetanud, Belgia oma näitas sama palju. Ütleme nii, et ma ei ole elus nii kiiresti t-särgi rante oma kätele saanud.

Käisin eile hullumajas. Täpselt! Tegemist on suuuuure territooriumiga kus kliinik, erinevad klubid ja töötoad, haigla moodi asi ja hunnik kortermaju. Põhimõtteliselt linn linnas. Hästi positiivne kogemus oli ja selline asutus tõeliselt täidab ka oma ülesannet. Mida seal tegime? Tutvustasime inimest ja koera omavahel. Üks noor naine on kurt ja ka väikeste probleemidega. Siiski saaks ta omapead elamisega hakkama, kuid ta ei julge üksi jääda. Eesmärgiks on koolitada talle koer, kes oleks nii abikoeraks kui ka psühholoogiliseks toeks.

Sealt sõitsime siis Brüsseli suunas, kust saime kätte veel ühe täpilise kaabaka. Siinkohal tänud transporditeenuse osutajatele! Kell 19 hakkasime tagasi sõitma. Piiri ääres, kuid veel Belgia pool käisime ühe tuttava poolt läbi (tal on see Jeti nägu mali) ja toitusime. Maja kõrval sõi kari valgeid lihaveiseid. No on ikka elukad!!!! Liikuma saime uuesti kell 21. Ja siis istusime ummikutes... Siinmail toimuvad teetööd ju öösiti ja suve algus tõi teedele ka kollastes vestides mehed, kes panevad maha igasuguseid nõmedaid märke ja vilgutavad tulesid. Umbes kell 23 olime järgmises peatuskohas, kus tutvustasime just lennukilt tulnud kutsi oma tulevasele perekonnale. Ema kolme lapsega istus üleval ja ootas pikisilmi. Kõige noorem laps oli küll magama jäänud, kuid meie saabudes lõi säravad silmad lahti ja langes Mellonile kaela. Südaööl saime uuesti liikuma ja ees oli mõnisada kilomeetrit sõitu. Umbes poole kahe paiku ja 100 km enne kodu teatas Teus, et nüüd on kõik. Tema näeb ees mägedes sõitvaid autosid ja lähimas bensiinijaamas teeme unepausi. Tegimegi. Tema taga kongis, mina ees risti üle kolme istme. Umbes kell kolm saime liikuma ja kell neli koju.

Sain teada, et ma ei saa homme Amsterdami kaasa - jään koeri hoidma. Millegipärast ma ei nuta. No ei kisu selle auto suunas hetkel!