Tagasi ja natuke surnt

Alustan algusest....

Lauba hommikul asusime teele. Mingis rahvuspargis jalutasiem koeri ja selgus, et Jeti on mängides türann. Õigemini ta ei oska korralikult ja rahulikult jalutada. Abikoerte trenn oli mõnus. Tõeliselt mõnus! Esimest korda olin ka treenerirollis, lisaks oli mul sabas vaatleja - üks inimene teeb ülikooli jaoks uurimust suhtlemisest ja suhtlemisprobleemidest. Meil oli kõigil väga lõbus ja ka tagasiside on seni olnud ainult positiivne. Üle elasin! Seejärel tõime ära labrakutsika, kelle kaks nädalat tagasi sotsialiseeruma viisime. Ma ei oleks elus arvanud, et ühte keora annab kahe nädalaga nii sügavasse stressi viia!!! Õnneks rahunes ta juba järgmiseks päevaks ja hetkel on ta sama lõbus väike ingel kui varemgi. Esimene kohtumine oli küll väga ehmatav! Selle inimesega, kelle juures ta oli, me enam tegemist ei tee.Ja siis me jalutasime metsas! Päris mets oli! Ja metskitsed ka! Jeti sai oma esimese viisaka jalutamise trenni - ta oli sügavat üllatunud, kuid midagi jõudis kohale ka. Ja siis jäeti ta ööseks autosse. No on ikka hirmsaid keoraomanikke olemas.

Pühapäeval andis Teus mulle valida - kas ühte klubisse päästekoerte kuulekuse ja (pääste)agilitytrenni või agilityvõistluseid vaatama. Valisin trenni. Alguses olid kõik platsid täis ja kiibitsesime niisama. Siis tekkis kuulekuseplatsil vaba auk ja tõin Jeti. Kohalikud jäid platsinurka vaatama. OK tegin soojenduseks natu kõrvalkõndi ja paar istu/lamat. Keerasin ringi ja avastasin, et rahvas oli lahkunud. Teus tuli minu juurde ja selgitas - rahvas oli aru saanud, et me liiga head ja pole midagi põnevat vaadata ega millegi kallal iriseda. Tavaline sealne reaktsioon. See võttis tummaks küll. Lõpetasime kuulekusega ja jõime üks kohvi. Siis hakas kohalik päästerahvas agilityga peale. Ühinesime. Ja nüüd algas point. Kuulekuseplatsil rääkis Teus ühte juttu. Agilityplatsil täiesti vastupidist. Sain piisavalt sõimata ja piisavalt teada, et ma üldse ei mõtle. Kui üritasin teha nagu enne õpetati sain teada, et ma ei loe koera jne jne jne. Lõppkokkuvõtteks sai Teus sellega hakkama - mul oli pisar silmas. Kui me oleks eestimaal olnud, sisi ma oleks platsilt minema jalutanud, kuid siin polnud kuhugi minna. Ja siis ma sain aru misasja ta must tahab ning edasi hakkas peaaegu sujuma. Pärast autos oli Teusil muidugi lõbus. Ja ma olevat ilgelt tubli olnud - oleks ma koer, siis ma saaks küpsise. Mina tahtsin teda kohapeal lõhnastatud saapapaeltega hellalt surnuks kägistada. Umbes viis tundi hiljem sain ma aru mida ja miks ta üldse tegi.

Õhtul kodus seda uuesti rääkides oli Jessical lõbus. Teus teeb sama politseikoerte juhtidega ja teda on ähvardatud ka kohapeal maha lasta. Aga selline trenn pidavat väga head tulemust andma. Eks paistab. Hetkel olen ma veel selles seisus, et platsile minna küll ei julgeks. Õnneks Jeti oksendas öösel ja korduvalt ning täna sellest puhkepäev.

Pärast trenni klubist ära sõites rääkis Teus ka Jetist. Kohalikud olevat sellest koerast kerge suka saanud (no natuke rohkem kui soki). Lisaks olevat ma teda õpetanud selliselt, et kui ma tahaks temast lahti saada, siis leiaks talle hoobilt meerikamaal politseinikust omaniku - oleks imehea tulevane pommi- või narkokoer. Ma tahaks nüüd teada mida nii erilist ma teinud olen.... Üldse pidavat ma õppima komplimente vastu võtma - sest ma olevat koertega jube hea aga ma ise seda ei tunnista. Mis iganes....

Ahjaa 'minu' sakslane sõitis oma päriskoju.