Lammastest ka

Ma nagu muust ei kirjutakski kui kohalikust faunast....

Tööst võin ka kirjutada - sitt päev, lilleke....

Lammased on siin koledad. Esiteks ei tohi nende peale haukuda, siis ei tohi nendega mängima joosta ja kui sa neid ignoreerid, siis nad vahivad ja põtkivad jalaga vastu maad. Pärast küüliku retriivimist arvas Isabel, et ta läheks ja retriiviks ka lamba. Sellest tuli SUURpahandus ja Pälla läks puuri täitsa ilma kõrvade ja sabata. Pärast seda ei ole ta lambaid näinud. Need valged asjad aia taga on ju kivid, eksju!

Ikka juhtub, et siin antakse lammastele leiba. Seega ühildasin leiva söötmise ja Pälla ning lammaste omavahelise sotsialiseerimise. Asi lõppes nii nagu võib lõppeda lapsele bussisõidu toredaks tegemine - üks nõme vanamutt ikka leidub! Täna hommikul istus Pälla nii vastu lambaaia võrku kui võimalik - no et oleks peaaegu nagu lammas ja saaks ka tükikesi. Teisel pool võrku oli ülbe juhtutt. Mul oli käes viimane leivatükk ning nii Pälla kui utt vahtisid seda himura pilguga. Ja siis lajatas utt esimese käpu sõraga vastu võrku ehk vastu Pälla õlga. Pälla vaatas utte ja mind ja meenutas SUURT pahandust ning arvas, et puju nuuskimine on tunduvalt etem kui leib. Seega sai utt leiva ja Pälla psühhotrauma. Aga vähemalt on kõik midagi saanud.