Seiklusjutte maalt ja merelt e. kassid on saatanast

Ärkasin südaöösel selle peale, et kostis mingi imelik plekikrigin. Siis kostis tuhm mütsatus (mis mul siiani kõrvus kumiseb). 5 sekundiga olin ma riides, Jeti oma puuris ja lendasin trepist alla. Hüüdsin maja nurga juures hjeleda hjaalega:"Päääääätsuuuuu". Pimedusest kostis:" NURRRR!"

Kõndisin nurri suunas ja hüüdsin uuesti. Uuesti sama vastus aga lähemalt. Kõndis siis mulle vastu kass ja..... jalutas minust mööda ilmselgelt väites, et maailm vajab avastamist! Kõndisin siis järgi ja mõtlesin mida teha. Siis tuli nurga tagant inimene välja ning Päts arvas, et maailm on ohtlik paik ning jäi mõtlikult mind vaatama. Sirutasin käe alla ja ütlesin:"Kurr". Selle peale ta tuli ja tegi põsega vastu mu kätt põksu ning lasi rahulikult sülle võtta. Toas jooksis kohe kööki, hüppas külmkapile ning nõudis süüa. 5 min hiljem peksis Jeti läbi ja keeras magama. Mina üritasin rahuneda, et ka magama minna. See võttis aega.

Täna on ta kuidagi kahtlaselt leebe. Ehk pani väärtushinnangud paika (mina=hea). Hästi kergelt lonkab ühte esimest jalga, kuid see on sügavalt tema enda probleem.

Ahjahh! Nagu kliinikukaartidele kirjutatakse: K3 (ehk siis kolmas korrus)