Elus ehk hamstrist Melleni.

Kui üks asi sai p***e minna, siis see reis. Einoh kogemus seegi ja lõppkokkuvõtteks mitte üldse halb - oleme elusalt ja tervelt kohal, ainsaks kaotuseks trennikauss, mis jäi Läti-Leedu piiripunkti maha.

Kõik algas reede hommikul. Asjad olid pakitud ja kõik kena. Käisin mitu ringi auto vahet - no inimene läheb ju ogaraks kui pagasilimiiti ei ole. Viimaks panin Pällale rihma kaela ja võtsin veel prügikoti. Tõmbasin prügikastikapi sahtli välja, võtsin koti, panin sahtli kinni ja.... Köögipõrandal oli hamster. Täiesti ilus ja nunnu ja elus ja väga šokis. Palun jagage mulle hamsteid ükskõik millal aga mitte siis kui ma hakkan 1o min pärast Belgiasse sõitma!!!! Võtsin ta siis pihku ja koputasin naabrite uksele. Keegi ei vastanud. Samamoodi vaikis trepika teise lastega pere elamine. Lõpuks jõudsin maja kassitädini, kes alguses ehmus ära ja ütles, et tema ei tea ja ei oska ja.... lõpuks jäi ta minust maha hamstrile lõplikku psühhotraumat tekitades (teda musitades) lubadusega kuulutus üles panna ja kui omanik välja ei ilmu, siis viib Jannele. Janne olgu siinkohal teavitatud.

Sõit algas kenasti. Ilm ilus, tuju hea. 10 km enne valgat tuli meelde selline pisiasi nagu kindlustuse roheline kaart. Loomulikult oli see mul kaasas aga kuupäevi loomulikult ei olnud keegi kontrollinud. KRIIIIIIIKS tegid pidurid ja ma helistasin kindlustusse - kas mul üldse on seda vaja. Tuli tungiv soovitus papper kaasa võtta. Seega seiklesin natuke Valgas ja tundsin end totaalse blondiinina. Sain.

Läti on teedeta maastik. Eesti keeles ei ole nii roppu sõna, millega seda kirjeldada.

Läti-Leedu piiril tegime lõunapausi ja Pälla sai käppi sirutada. Hankisin 20 liti eest ka ticketi. Õnneks on olemas Monika, kes sõidab samuti ringi kaubikuga ja informeeris mind leedukate nõtrusest - Leedut kaubikuga läbides peab sul olema pappir. Et siis nigu transiiditoll või nii. OK, sain selle lipaka kätte ja panin kenasti GPSi taha aknale ja puha. Veekauss jäi piirile maha. Kui keegi leidis, siis palume tagastada - see on Pälla trennikauss ja seda on tegelikult natuke vaja. No eks me saame uue ka aga see on Pälla OMA ju ja kui üks asi on Pälla oma, siis on see oluline. Leedus läks ka palavaks. Sõna otseses mõttes. Kohe jõledalt palavaks! Sõit hakkas ka tüütuks muutuma ja kaklesin GPSiga teemal 'mina ei taha Venemaale' ja minu poolt sunnitud vahepeatuse võiks vahele jätta. Ja ühel hetkel kostis politseiauto üürgamine, pilk tahavaatepeeglisse kinnitas kõiki minu hirme.... Elus esimest korda võeti mind maanteel maha. Kui te nüüd arvate, et ma olen kena ja viisakas liikleja.... Ütleme nii, et GPSi kena naishääle 'ületate lubatud sõidukiirust' on omandanud kerge lootusetuse alatooni. Nii ma siis väristasin seal käsi kuni poliseiniks ülima rahulikkusega minuni loivas. Selgus, et ta tahtis kontrollida selle ticketi olemasolu. Lisaks sain ka pika loengu selle kasutamisest. Monika, kas sa ikka tead, et sa pead selle aknale kleepima ja numbri peale kirjutama ja puha?

Poola alguses tuli uni. Kohe SUUR UNI, kuid kiire vestlus organismiga tõi välja tõsiasja, et ma olen jätnud järgimata ühe suure reegli - korralikult süüa! Õnneks olin ma mingi vaimusähvatuse ajel krabanud kaasa banaanikobara ja see päästis olukorra. Lisaks oli mul ka kõiksugu muud näksimist, mis hetkel täidab mu elamist.... Pähkleid tahab keegi? Plaan oli lihtne - jõud Varssavi teisele küljele ja ööbimiskoht otsida. Ühel hetkel saatiski GPS mind kuhugi vasakule, kuid rekkakolonn läks otse.... Mõtlesin ja vaatasin ühele ja teisele poole. Otsustasin järgneda rekkadele - me ju kõik teame, et GPS on mõnikordnatuke eeeee.... udu..... Ühel hetkel just natuke enne Varssavit teatas GPS, et ma võiks minna paremale.... Väike vestlus kaardiga näitas ka, et ring läheb linnast kenasti mööda. Nii ma siis keerasin ja tegin oma elu ühe lollimatest otsustest..... Tee oli sitt ja läks järjest sitemaks. Kohe päris ausalt - mina ei ole nii hirmsat asja enne näinud. Isabel avaldas arvamust oksendades. Ja keset pilkast pimedust, in the middle of nowhere kui GPSi arvates oli mul veel 10 km mööda jõledust sõita, oli ees keelumärk ja kollane silt hieroglüüfidega. Vaijutasin pidurit ja selja tagant kostis krigin - keegi vajutas veel pidurit. Järgnes hieroglüüfikeelne sõim, rusika vibutamisest sain ma isegi aru. See keegi oleks võinud tulesid kasutada, eksju! Aga ikkagi.... kuhu edasi. Kohe täitsa ausalt - selleks hetkeks olin ma väga in the middle of nowhere, isegi lähimat kohanime ei suutnud ma välja mõelda. Neli teed... Lõpuks valisin neist kõige viisakama ja pärast 200 meetrit arvasin, et hullem ei saa üks tee enam olla. GPS üritas mind veenda tagasi keerama. Mina keeldusin.... Järsku avanes vasakul nigu kuldne värav üks teeots, mille ääres oli silt, et selle tee ehitust on toetanud EU ja puha. Sinna ma läksin - vähemalt inimesed! Selleks hetkeks hakkas lõppema bensiin, ma olin kindel, et Inca kõik veljed on ribadeks ja sillakaotusest oli meid päästnud ainult lähenev rong sest ülesõidukoht oli midagi ekstra huvitavat. Ahjaa - tänu teeaukudele oli jäänud ellu ka üks kass, üks koer ja kolm jalgratturit - helkuritest ei olnud neist keegi midagi kuulnud. Igatahes see teeots viis meid lõpuks maanteele, kus sõitsid rekkad ja millega oskas isegi GPS midagi adekvaatset peale hakata. Minu suureks rõõmuks paistis paarisaja meetri kaugusel ka bensiinijaam - bensiini lõppemine oli pilkases pimeduses minu suurimaks hirmuks. Nüüd tuleb see koht, mida isa ei peaks lugema..... Sõitsin bensiinijaama ja tuvastasin 95. Hakkasin tankima ja..... avastasin, et keegi... KEEGI.... oli miski naljaka logoga tundmatu asja ja 95 voolikud segi ajanud ja Inca sisse oli voolanud 4 liitrit jumal teab mida. Ma olin kindel, et sinna ma jään - nüüd on paagis diisel ja ongi kõik. Õnneks astus sel hetkel ligi umbkeelne bensukatöötaja, kelle käest ma siis käte ja jalgade ja oma vene keele oskuse (Khm khm khm) abil aru pärisin. Kohe päris ausalt - mul käed värisesid kut haavalehed! Selgus, et see kummaline asi on tegelikult miski ekstraöko 95 ja kõik on täiesti korras ja..... Aga mis ei olnud korras oli kell öö ja räme uni! Ja ma olin tegelikult jätkuvalt in the middle of nowhere! Käiku läks blaan B - leida natuke suurem bensukas ja magada autos. Seega hakkasin sõitma ja sõitsin terve tunni! Lõpuks jõudsin mingi rekkade parklani ja see leid ei tulnud sekunditki liiga vara. Vahepeal olin välja mõelnud ka KUIDAS autos magada ja vat see läheb selle reisi pärlite hulka. Autoks on mul 'pirukas' ja see tähendab, et istme alla laskmiseks on vaja konserviavajat. Seda mul ei olnud. Järgmine mõte oli telk - see mul oli. Mida ei olnud oli peno aga tekid on ka abiks. Peno.... PENO! Mul on vana peno lõigatud istumisalusteks ja need on autos puuriplatvormi Jeti puuri tühja koha peal.... Kui pikk on kuut, kui pikk olen mina? Toimis!!!! Peno plate peale, vana lambanahk koerte trenniasjade kasti peale, et asi oleks platega samal kõrgusel, padi ja tekk ja wola!!!! Ja kohe magasingi ja kavatsen seda teine kordki korrata.

Poolast välja saamine oli järgmine katsumus. Iseenesest ei ole mul Poola vastu midagi - ilus riik ju ja suurus... no kui seal ei oleks Poola, siis oleks seal midagi muud. Aga no kes krdi idioot tegeleb sillapervede riisumisega riigi põhimaanteel keset tipptundi?! 3 km 21 min. Teisel pool oli ummik 9 km pikk. Palju õnne neile. Poolast välja saades oli mul tõesti tunne, et pilt läheb eest ära. Kiirteel orienteerumine oli kole ja tegelesin peamiselt ellu jäämisega. Ja siis plahvatas - söömata x tundi, pissihäda ja ülekuumenemine korraga! Seega tegime lähimas bensukas tõsisema peatuse ja pärast seda ei olnud kiirteed üldse nii hullud!

Reisi lõpp hakkas paistma! Ainult 3 tundi veel!!! Helistasin Tervureni rahvale, et kaugel nemad puhkuselt tulekuga on jne.... Ja..... selgus, et tegemist oli klassikalise meie pere 'sina ju rääkisid, eksju!' teemaga..... nende tulekuni aega nii tunnikest 24. Seega läks GPSi uus sihtkohaadress - Melle ja tuju nulli. Lõpuks oli jäänud veel ainult tunnikene kui..... Kahjuks loevad seda blogi ka alaealised ja ma ei saa seda sõna kasutada, mida tahaks.... Hollandis oli miski kiirteesõlm ümber tehtud ja loomulikult keerasin ma valele teele. Ja loomulikult tahtis GPS suunata mind tagasi keerama sellele teele, mida enam ei olnud. See sõlmestik oli igatahes müstiline ja.... ema nüüd ei loe..... ühel hetkel keerasin teisele autole kapitaalselt ette..... Pidureid ja närve hävis kuhjadega aga mõlemad jäime terveks. See oli kole.... VÄGA kole.... Kohe väga väga kole! Kaotasin ühe vale keeramisega umbes 40 minutit väga väärtuslikku aega. Mellesse kohale jõudes nägin teel musta koera - seda musta koera, keda rekkamehed kardavad.

Aga lõpuks oleme Pällaga kohal. Pällal on kopp ja siiber kuubis ja ta ei saa üldse aru mis värk toimub. Mina olen kapitaalselt üleväsinud.

Tartust lõunaka juurest sõitsin ära reede hommikul 8.05. Magama sain südaöö paiku ja ärkasin 6.00, sõitma hakkasin umbes 6.30. Kohal olin Eesti aja järgi laupäeval 22.50. Kilomeetreid vaatan homme autost ja löön ka kulud kokku. Igatahes.... ma teen seda uuesti aga.... AGA.....