Meie käisime Hollandis

Mhmh! Päris Hollandis. No küll ca 10-15 km üle piiri aga ikkagi. Saime kokku ühe väga erilise koeraga, keda me ei olnud ligi aastakese jagu kohanud - minu absoluutne lemmik pesakonna titudest ja poiss, kelle oleks tõenäoliselt omale jätnud, kui ei oleks tulnud seda soovijat, kes tuli. Oih kui paljude komadega ja keeruline lause sai.... Pisipojal olin ma igatahes meeles ja tal on emme lakkumisstiil - ninast sisse, kõrvast välja. Tegemist on siis koeraga, kes sai võetud tulevaseks kurdi abikoeraks, kuid hetkel tema karjäär seda tööd ei võimalda - poiss on ametlikult tööl teraapiakoerana ja omab lausa pildiga nimesilti. Denkeri pilte saab näha FBs ning varsti ka minu kodukal.

Denker ja Isabel tõmbasid end kõigepealt rihmaks metsas, siis käisid tiigis ujumas (mõlemad suutsid endale ka totaalse sukeldumise korraldada), siis lebotasid täis välikohvikus laua all ja üritasid laua ääres mitte norida, siis tõmbasid end uuesti rannas rihmaks ja lõpuks magasid autodes kuni meie lahkumisjääteed jõime. Teel rannast kohvikusse sai Pälla ka terakese targemaks. Ta võib nüüd kõikidele teistele koertele rääkida, mis juhtub kui mitte kuulata ja end silmini tõsist merevett (et nagu praktiliselt ookeanivett) täis kaanida. Siis kostub kiirteel sõitmise ajal nagu keegi kallaks koerapuuris pange kummuli ja edasi tuleb veel kolm ringteed ja lamada üldse ei saa. Ütleme nii, et meil kummalgi ei olnud tore.

Lõunasöögi ajal juhtus kohvikus ka draama. Kohvik oli madala hekiga jaotatud kolmeks osaks. Meie olime siis kenasti ühe heki äärses lauas ja koerad heki vilus lapiti. Ühel hetkel kostis RÖÖGATUS. Pällal oli käsil mitte norimise ebaõnnestumise faas - st ta istus ja liputas ettevaatlikult saba. Õnnetuseks oli see saba heki sees. Veel suuremaks õnnetuseks oli teisel pool hekki nõrgemat sorti närvisüsteemiga naisterahvas, kes kuulis krabinat ja nägi MADU!!! Niipea kui talle 'mao' teine ots vastu jõllitas, nii vajus naisterahvas ka ise naerust kõõksudes istuma tagasi. Rahval oli lõbus. Pällal kästi lamada. Elu on ebaõiglane.

Õhtul maandusime taas Tervurenis ja grillilt laekus jaanalinnu steik. Ütleks nii, et sööks teine kordki. Liha. Hea liha. Kui keegi küsis, kuidas maitseb, siis ongi - liha. Pälla tõmbas end koos lastega uuesti rihmaks. See koer ei väsi kunagi....