Sarviktaat kirjeldab kaabakate saabumist

On õhtu, kaminas on tasakene tuli, et muuta jahe varakevadine tunne kevadisemaks ja soojemaks. Varjud mänglevad tasakesi seintel. Tiia vaatab neid korra ja jätkab toksimist arvuti taga - viimased päevad veel kodumaal, palju kirju vaja kirjutada ja tegemisi toimetada.

Uksekell. Huvitav, kes nii hilja kondab ja kuidas ta trepikojast sisse sai. Kas viitsin vaadata? Ei viitsi - las arvab, et mind ei ole kodus. Nii räägib Tiia seinalväbeleva varjuga. Aga uksekell ei jäta. Heliseb uuesti. Aeglaselt ajab Tiia end toolilt üles, haarab hommikumantli ümber ja loivab ukse juurde. Küsimusel "kes seal on" pole mõtet, uks on suht paks ja ei kosta niiehknii läbi.

Tasakene ukse paotamine avab pilgu hämarasse trepikotta. Trepikoda näib esmahetkel tühi. Tiia vaatab harjumuspärasl kõrgusel ja ega pimedas väga näha ei ole. Tasane sahin kutsub pilgu madalamale ja seal nad on. Kaks dalmaatslast, reisikotid kaelarihma küljes ja vaatavad nõudlikul pilgul Tiiale otsa. Me kolime sisse teatab vanem otsustavalt ja järgmine hetk on nad toas. Jalad viisakalt puhtaks kraabitud ja tuba nagu nende oma.